Kas roomakatoliku preester võiks legaalset ja veini õnnistada teises kohas, näiteks Zoomi kohal?


Vastus 1:

Sakramendid nõuavad alati isiklikku kohalolekut. Sellepärast ei saa absoluutsust telefoni teel anda (kuigi äärmisel juhul arvan, et Jumal tunnistab seda kindlasti, isegi kui see ei ole kanooniliselt kehtiv).

Kirjeldatud õigeusu-luteri arutelu on huvitav. Leian, et nõustun õigeusu preestriga, et leib ja vein peavad olema preestri hääleulatuses. Väga suurtel pekstud massidel võiks see probleem olla.

Huvitav, kas St Alphonsus Liguoril on oma teoloogias Moralis midagi preestri ja pühitsetavate elementide maksimaalse lubatud vahemaa kohta.

Seminaris öeldi meile enne pühitsemist, et nad hoiaksid üldist kavatsust, et miski kapralist pühitsetaks, aga mitte midagi muud.

Kui sakristan on välja pannud liiga palju altarileiba ja preester saadab mõned tagasi volituste laua juurde, ei taha ta ilmselgelt, et neid pühitsetaks.

Preestri sõnade idee raadios või teleris, millel on pühitsusjõud, probleem seisneb selles, et te satuksite armulauaga miljonitesse kodudesse, paljud neist kuuluksid uskmatutesse, kes lihtsalt viskaksid selle minema. Või mõned kodud isegi satanistidest, kes võiksid soovida pühitsetud võõrustajaid mustade missade ja pühade jaoks.


Vastus 2:

Milline huvitav küsimus!

Lühike, kuid ilmselt vale vastus on eitav, sest rubriikides pole midagi sellist, mis sellist asja võimaldaks. Kuid arvestades, et need reeglid töötati välja enne, kui need olid isegi teostatavad, näen ma seda pigem selles, et kunagi mõeldakse kui keelatakse. Ja muidugi oleks tulnud sellele mõelda. Väga pikka aega on meil olnud raadio ja isegi kodanikeraadio kohtades, kus võiks olla üks preester, mis kataks kogudusena sadu või isegi tuhandeid ruutmiile. Nii et avatud lähenemisviis oleks pidanud seda arvestama. Enne Vatikani II kokkutulekut ei usu ma, et vaimulikud oleksid sellistele radikaalsetele mõtetele avatud, kuid pärast Vatikani II järku neil see võis olla. Võimalik, et raadioekvivalendi peale on mõelnud ja ma pole sellest kunagi kuulnud. Televisiooniteenuste ajastul mõeldi alati pigem "vaatamisele" kui "osalemisele", seega võis võimaluse jälle järele mõelda.

Tavalise katoliiklasena, tuginedes minu arusaamisele armulauas toimuvast, ei näe ma põhimõttelist põhjust, miks preester ning leib ja vein peavad asuma samas füüsilises asukohas. Suhtluse kaudu toimuv suhtlus on sama tõeline, nagu oleksime füüsiliselt kohal. Võiksime seda hõlpsalt näha nii, et "kaks või kolm on minu nime kogunenud".